Me räägime palju tehisintellektist ja tulevikuoskustest, kuid unustame vahel, et kõige alus on palju lihtsam – laps, kes on söönud piisavalt täisväärtuslikku toitu ja suudab keskenduda. See tähendab mitmekesisust ja vähem töödeldud toitu.

Kuidas kasvatada toiduteadlikke ja uudishimulikke noori ajal, mil järjest enam kuuleb vanemate suust, et minu laps ei söö midagi või valib toitu. Kui laps „ei söö“, ei tähenda see kohe toitumishäiret (mitte segi ajada söömishäirega), vaid see tuleb enamasti keskkonnast ja harjumuse puudumisest.

Pollenzo Gastronoomiateaduste Ülikooli läbiviidud uuringus okt-nov 2024 osales 12 EL riiki, 16 piirkonda; Eestist 352 õpilast Tallinna ja Viimsi koolidest vanuses 9-15a. Uuringus testiti uusi taimseid retsepte. Lillkapsa kikerherne supp hindega 5,2/9 ja tomati-läätse supp hindega 4,1/9 just laste supilembust ei peegelda. Uuringust selgus ka, et uute toitude kartus ehk toidu neufoobia on keskmiselt kõrge ligi pooltel õpilastel (51-55%) ja väga kõrge 19-26% õpilastest.
Seega lapsed ei karda mitte kikerhernest vaid tundmatut kogemust ja uusi harjumatuid maitseid. Maitseharjumus vajab kordust, usaldust ja eeskuju. Lastele ei ole mõtet rääkida, et kikerhernes vm toit on tervislik, vaid siduda see konkreetne tervislik toit positiivse kogemuse, maitseelamuse ja enesetundega. Kui rõhutada, et see (tervislik) toit maitseb hästi, annab energiat, aitab paremini mängida või õppida, siis kujuneb sisemine motivatsioon – laps seostab tervisliku toidu meeldivate kogemustega. Seda on kinnitanud mitmed uuringud, nt Birch & Fisher (1998) ning hiljem Maimaran & Fishbach (2014), kus leiti, et kui lastele öelda, et toit on tervislik, vähenes nende soov seda süüa, sest nad arvasid, et „tervislik” tähendab „mitte maitsev”.

Suures plaanis, see, mida me sööme oma organismi arenemisaastatel, loob aluse kogu eluks. Ma ei räägi vaid füüsilisest tervisest, vaid arengust üldiselt. Toitainete vaeguse korral võib esineda mahajäämust kas füüsilises arengus või siis vaimsetes võimetes. Kui meie kehal ei ole kvaliteetset materjali (toitaineid), ei saa ka kogu masinavärk täie jõuga töötada. Ehk siis täisväärtusliku mitmekülgse toidu tarbimine on ülioluline!

Ehk siis see, et laps ei söö, ei ole mitte lõpp, vaid ALGUS. See on võimalus! Koolitoit on Euroopa mõistes luksus, mida pakuvad väga vähesed riigid ja Eestis on võimalik süüa koolis päevajooksul 2 korda sooja toitu. See on osa haridusest ja harjumuste kujundamisest.

8. oktoobril 2025 toimus SF4C projekti raames sama pealkirjaga konverents, mille fookus oli jätkusuutlikul ja tervislikul koolitoidul.

Birch, L. L., & Fisher, J. O. (1998). Development of eating behaviors among children and adolescents. Pediatrics, 101(3 Pt 2), 539–549.

Maimaran, M., & Fishbach, A. (2014). If it’s useful and you know it, do you eat? Children’s perceptions of food’s instrumental value. Journal of Consumer Research, 41(3), 642–659.
https://doi.org/10.1086/677224